Metsakalender  2023

Eesti Metsateenijate Ühing on  alustamas Metsakalender 2023 koostamisega. Ootame kalendrisse kõigilt fotohuvilistelt metsaga seotud loodusfotosid hiljemalt 15.septembriks 2022.

Paremad fotod saavad  ära trükitud Metsakalendris, mille saab omale ka iga valituks osutunud fotode omanik. Fotode väljavalijaks on Eesti Metsateenijate Ühingu juhatus.

Fotod peavad olema suurusega vähemalt 1MB  ja  esitatud digitaalselt ning varustatud omaniku andmetega.

Fotodel ei tohiks olla jäädvustatud hooneid ega inimesi. Palume fotodele lisada pildistamise aeg (kuu täpsusega) ning koht.

 

Fotod  saata e-mailile priit.kask05@gmail.com

või aadressil:

Priit Kask
Pühajõe talu
Erastvere küla
Kanepi vald
63105 Põlvamaa
Tel. 510 5698

 

Metsamehe jälgedes – juubilar on metsateadlane Heino Seemen

Heino sündis Mulgimaal Vana-Suislepa vallas Vooru külas talupidajate peres kolmanda lapsena 27. aprillil 1942. aastal. Tema isa Herman Seemen ja onu Jaan võitlesid Vabadussõjas, Jaan sai raskelt haavata ja suri Tartu rahu sõlmimise päeval 2. veebruaril 1920. a. Autasuna sõjas langenud pojale, eraldati Heino vanaemale maad Vooru mõisa südamest. Tegelikuks talupidajaks sai aga isa Herman.

Talu oli väike, kokku 18 ha ja paiknes looduslikult kaunis kohas Õhne jõe oru veerul. Heino isa oli tõeline aiandushuviline, perel oli ka väike puukool, kus kasvasid Hermani paljundatud õunapuuistikud, suurt rõhku pandi koduümbruse haljastuse kujundamisele. Mõeldes oma vanematele, meenub Heinole kõigepealt nende töökus. Ta arvab, et tema töövõime ja suutlikkus eesmärgi saavutamiseks pikka aega pingeliselt töötada, on saanud alguse kodust.

Heino koolitee algas 1949. a koduses Vooru algkoolis, mis asus kodust 1,5 km kaugusel. Õppimine edenes tal hästi ja viiendasse klassi tuli juba minna kodust kaugemale, võõrasse Suislepa 7-kl Kooli, mille Heino ka edukalt lõpetas. Vanemate õhutusel asus Heino edasi õppima Viljandi II Keskkooli, mille lõpetas 1961. aastal. Kooliajal oli tal võimalik olla Viljandis elava venna juures. Edasiste õpingute käigus võis ta korduvalt tunda rahulolu tugevast keskharidusest. Keskkooli lõpetamise järel tekitas Heinos tugevat trotsi koolipoolne surve, mida püüdis innukalt ellu viia kooli komsomolisekretär, kelle sõnul peaksid maalt pärit lõpetajad minema tagasi maale, pealegi ilma komsomoli soovituseta polevatki võimalik edasi õppida. Heino komnoor polnud, kuid peagi selgus, et ka tol ajal oli võimalik omandada kõrgharidust ilma kuulsusrikkasse noorteorganisatsiooni kuulumata. Eriala valikul langes otsus isa soovitusel EPA ja metsanduse kasuks, sest perekonnas peeti riigimetsa ametnikest väga lugu. Kuna sisseastumiseksamid õnnestusid, oligi võimalik 1961. aastal alustada õpinguid metsanduse valdkonnas.

Diplomitöö koostas Heino sõjaaegsete ja sõjajärgsete suurepinnaliste raiestike uuendamise tulemuste põhjal Kilingi-Nõmme Metsamajandis. Töö juhendajaks oli dotsent Olev Henno. Diplomandi eesmärgiks oli töötada tulevikus metsaülemana. Kooli lõpetamise eelselt tehti talle ettepanek jääda tööle teaduskonna juurde. 1966. aastal antud nõusolek määraski Heino edasise elukäigu. Kolme aasta möödudes osutus edasist karjääri kujundavaks asjaoluks Eesti Metsainstituudi loomine, kuhu tal õnnestus asuda tööle metsaparanduse osakonda. Nimetatud allüksust juhatas Uno Valk, kellest kujunes Heinole akadeemiline isa.

Eesti Metsainstituudis töötas Heino alguses vaneminsenerina ja seejärel nooremteadurina. Pärast dissertatsiooni kaitmist Valgevene Metsatehnoloogia Instituudis 1987. aastal ning põllumajandusteaduste kandidaadi kraadi omistamist jätkas Heino töötamist juba vanemteadurina. Uurimistöö teemaks kujunes mineraalmaamännikute tootlikkuse tõstmise võimaluste selgitamine mulla toitainete sisalduse mõjutamise kaudu. Kahjuks Eesti Metsainstituut likvideeriti 1996. aastal.

Teadus- ja õppeasutuste töö reorganiseerimise käigus viidi Heino 1990. a üle EPA metsandusteaduskonda, kus ta töötas esialgu vanemõpetajana, alates 1992. aastast dotsendina, aastail 1994-1996 lisaks ka prodekaanina, õpetades tudengitele metsataimekasvatust, metsauuendamist ja metsaparandust.

Heino Seemen on avaldanud ca 80 teadustrükist ja peale selle on ilmunud artikleid perioodikas. Uurimisprojektide juht või täitja on ta olnud 10-l juhul. Bakalaureusetööde juhendamisi sai tal aastate jooksul kokku 96, magistritöid juhendas ta viiel korral ja doktoritöö kaitsmiseni jõudis üks juhendatav, kuigi alustanud doktorante oli enam.

Ametiredelil ülespoole rühkimisel on Heino läbinud kõik astmed, tehnikust dotsendini, ühtegi redelipulka vahele jätmata.

Lisaks on Heino olnud Eesti Põllumajandusülikooli metsandusteaduskonna teadusnõukogu liige, Eesti Rahvusliku Metsastandardi töörühma liige, metsaistutusmaterjali standardiseerimise komisjoni liige ja kogumiku “Akadeemilise metsaseltsi toimetised” toimetuskolleegiumi liige.

Alates 2009. aastast on ta emeriitdotsendina vanaduspuhkusel, hiljutine juubilar elab jälle Mulgimaal oma kodutalus kolmanda põlvena koos kaasaga. Ta tegeleb aiandusega, vana tehnikaga ning kõige sellega, milleks tal senise elu jooksul pole aega jätkunud. Heino lööb aktiivselt kaasa ka Mulkide Seltsis ja kodu-uurimise vallas. Nüüd jõuab ta talvisel ajal vahelduseks isegi akordioni mängida.

Viimastel aastatel on Heino kaasa aidanud ka kahe väljaande sünnile, kujundades

oma retsensioonidega sisu raamatus “Mänd Eestis” ja olles üheks toimetajaks raamatule “Suislepa vald. Muinasajast XX sajandi keskpaigani”.

Lõpetuseks võiks öeda, et Heino oli valinud omale õige eriala, mis on sobinud hästi tema mõtlemise ja rahuliku loomuga. Edukaks eneseteostuseks võib pidada seda, kui ollakse realiseerinud oma kavandatud plaanid ja täitnud võetud eesmärgid. Heinol on see õnnestunud. Olgu järgnevad aastad Mulgimaal täis rõõmu, mõnusaid toimetamisi ja veel mõnede täitumata unistuste realiseerimist.

 

Malle Kurm-Oks

TEATED

Juuli sünnipäevalised
RAUL TAMM - 8.07.
HEINO UIBOKAND - 9.07.
MEELIS TAMM - 11.07.
VÄINO LILL - 15.07.
AITA NEEMRE - 16.07.
TÕNU VAASK - 16.07.
JAAN JASKA - 19.07.
ERICH VALKSAAR - 27.07.
TOOMAS HAAS - 30.07.
ENN KALJULA - 30.07.
INDREK KAROLIN - 31.07.